III
Põrgupõhja rahva elu läks kibedamaks, sest kevadine tööhoog kasvas. Ants nõudis antud loomade ja materjali kiiremat tasumist, muidu ähvardades kõik tagasi võtta. Et tasumine sündis teoga, siis tuli Vanapaganal tööjõust nappus kätte. Aga ka siin leidis nõukas Ants abi. Ta ütles:
„Pead endale sulase kauplema, mis muud. Aga ole kokkuhoidlik, palka ainult poiss eidele koju abiks, nii et ise võid siis täiesti mind tasuda. Eks pärast näe, kuis saab; kui vaja, kaupled ka tüdruku, nii et oleks täis pere – peremees, perenaine, sulane ja tüdruk.“
„Karjane puudub,“ arvas Jürka.
„Enne kari, siis karjane,“ õpetas Ants. „Ei ühele lehmakiitsakale, lambatallele ja kassipojale või karjast pidada, nälga jääd nõnda.“
„Küllap vist.“
Nõnda siis kauples Jürka endale sulase, kes läks tema oma põllulappi tosima, ise aga jäi Antsu orjama, nagu oleks hakanud tema sulaseks. Küll mõtles ta sulase panna Antsule hobuse- ja lehmapäevi tegema ning muudki saadud majavara tasuma, aga see sellega ei nõustunud, seletades:
„Sina said lehma ja hobuse, sina ise ka oma tööga tasud, nõnda on kord ja kohus.“
Polnud parata, Jürka jäi ise Antsu juurde, sulane siis tema eidega Põrgupõhjale, nagu oleks see tema, mitte Jürka eit. Ja nõnda kadusid päevad ja nädalad, ilma et Jürka oleks õieti teadnudki, mis sündis Põrgupõhjal. Või kuigi ta midagi sealtpoolt kuulis, siis rohkem Antsu suu ja silma läbi, sest sel oli asja luusimiseks ka Põrgupõhja kandis. Viimaks ei saanud ta suure rahutuse pärast muidu, kui pistis südaöösel Põrgupõhja. Aga kui ta tahtis uksest sisse minna, oli see kinni. Jürka koputas, ja kui keegi ei tulnud avama, murdis ta ukse eest maha. Samal silmapilgul, kui tema astus tuppa, lipsas sulane läbi akna välja. Jürka tahtis talle järele, aga aken oli tema tarvis
31
