„Tulega peaks teid kahte ära põletama!“ hüüdis Lisete.
„Parem lähen heaga minema,“ ütles Juula.
„Sina jääd,“ otsustas Jürka.
„Siis lähen mina!“ karjus Lisete. „Aga sinule, vanamees, panen ma sule sappa.“
„Ei sa pane,“ ütles Jürka, „enne löön su maha.“
„Las ta elab,“ ütles Juula ja puutus Jürka kätt, kes nüüd seletas:
„Vaata, vanamoor, selle naise pärast kingin sulle elu.“
„Ma ei taha su kinki!“ karjus Lisete. „Tapa mind, löö mind siiasamasse maha! Ennem lähen põrgu, kui elan siin!“
„Ja minegi,“ ütles Jürka, „kui maailmas ei taha elada.“
„Ja lähengi!“ karjus Lisete. „Aga sinule, Juula, ütlen ma, et sa teaksid: Jürka ise põletas oma küüni ja sulase, pidas juures vahti, et poiss välja ei saaks.“
Toas valitses tükk aega vaikus. Siis astus Juula taarudes Jürka juurde ja küsis:
„On see õige?“
„Õige.“
„Miks?“
„Magas eidega.“
„Aga Juula magas sinuga, nüüd peab ka tema põletama!“ karjus Lisete.
„Juulal on laps, sinul pole tänapäevani õhkagi,“ seletas Jürka.
„See tarkus on sul ka kirikust või?“ küsis Lisete.
„Pühastkirjast,“ vastas Jürka. „Tehke sugu ja teid saagu palju.“
„Ja sina, Juula, jääd selle mõrtsukaga?“ pöördus Lisete tüdruku poole.
„Ta on mu lapse isa,“ vastas see.
„Noh, siis annan teid mõlemaid politsei kätte,“ ähvardas Lisete.
„Mispärast?“ küsis Jürka.
„Sellepärast, et põletasid sulase.“
„Ei mina ole põletand.“
„Sa ju ise just praegu ütlesid Juulale, et põletasid.“
„Ei mina ole kedagi kuulnd,“ kinnitas Juula. „Vaata, et sa ise küünile tuld otsa ei pand, nii et peab su enda politsei kätte andma.“
Lisete oli löödud – need kaks hoidsid kokku. Ta oigas:
39
