jal. Kahtlustused muutusid nii ilmseiks, et politsei segas lõpuks vahele: Põrgupõhja perenaise haud võeti uuesti lahti. Ja nüüd selgus, et puusärgis polnud laip, vaid kivid ja muld. Jürka ja Juula võeti käsile: kuis nad seda seletavad? Aga need ei seletanud üldse midagi, vahtisid ainult teineteisele otsa.
„Kes pani kirstu mulla ja kivid?“ küsiti.
„Mina,“ vastas Jürka.
„Miks?“
„Surnut ei olnd.“
„Kuhu ta siis sai?“
„Ei tea.“
„Kas su naine ikka suri või ei?“
„Küllap vist.“
„Nägid sa teda surnult?“
„Ei vist.“
„Kes siis nägi?“
„Juula.“
Võeti siis käsile ja saadi teada, et perenaine tõepoolest surnud ning et tema ta puhtaks pesenud.
„Mis haigus tal oli?“ küsiti.
„Vill või roos.“
„Miks nii?“
„Vihastas.“
„Millest ta nii vihastas?“
„Et ma pidin saama Jürkaga lapse ning et ma ütlesin, tulevad ehk kaksikud. Ja, näe, tulidki.“
„Ja sellest siis surigi?“
„Ei surnd.“
„Millest siis?“
„Et oli päevi haige ja ei söönd ega joond, ei võtt kuiva ega märga vastu.“
„Sa ehk ei andnud?“
„Miks ma siis ei and, pakkusin iga päev.“
Ka Jürka kinnitas, temagi pakkunud eidele süüa ja juua, aga see pole võtnud ei tilka ega iva.
„Nii et suri ehk nälga?“
45
