miks siis minu eit ei võind tõusta, kui ta oli surnd. Ja surnd pidi ta olema, muidu poleks Juula saand teda eluilmas pesta.“
„Mina pesin ta oma käega puhtaks,“ kinnitas Juula.
„Siis oli ta tingimata surnd, muidu ta poleks lasnud end pesta,“ kinnitas Jürka.
„Veel pole ju viimnepäev, et surnud üles tõuseksid,“ katsuti Jürkale vastu vaielda.
„Minu eidel ehk oli,“ ütles see.
Nõnda oli ühelt poolt selge, et Jürkaga oli mõtteta vaielda, teiselt poolt mõistis aga Jürka, et ametnikud ei tea midagi ja ei saa millestki aru. Isegi sellest poleks midagi kasu, kui ta neile ütleks, kes oli tema eit ja kes on tema ise ning milleks ta Põrgupõhja tulnud. Võib olla, millalgi avab ta nende silmad, täna aga mitte, sest ta näeb, et nad ei usu teda.
„Kas oli ehk toa ees loomajälgi näha, kui koju jõudsite?“ küsiti viimaks.
„Mis looma?“ küsis Jürka vastu.
„Ükskõik mis looma. Kas oli üldse jälgi?“
„Kui koju saime, oli pime,“ seletas Juula. „Öösel sadas lund ja vihistas tuisata, hommikul polnd meie omagi jälgedest õhkagi järele.“
„Nii et õhtul te toa ees jälgi ei vaadanud?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Ma ju ütlesin, et oli pime,“ seletas Juula.
„Aga kui arvasid, et eit läks otseteed põrgu, siis oleks võinud ju mööda jälgi järele minna,“ üteldi Jürkale.
„Põrguteel pole jälgi,“ vastas Jürka.
„Miks sa seda arvad?“
„Muidu oleks põrgu ammu üles leitud.“
Sellega olid kõik nõus: ei põrguteel ole jälgi, mine otseteed või haua kaudu. Isegi kui läheksid enne taevast läbi, ikkagi puuduvad jäljed. Sellepärast lõpetati seks korraks juurdlus. Küsimus oli veel selles, kas Jürka ja Juula vahistada või mitte. Lõpuks otsustati nad vabadusse jätta, sest Antsult ja teistelt inimestelt nende kohta saadud teated lasksid arvata, et kuigi asjal on kuritegevuse maik, ometi on vaevalt keegi kurja teinud. Pealegi, Jürka pidi ju Antsu juurde minema ja seal võidakse talle silma peale lüüa, kuni kogu
47
