„Olen siin ja mul on lapsed, nii et…“ lausus Jürka, et juttu pisut ka oma asja poole juhtida. Aga selle asemel ütles õpetaja:
„Kas sa ei näitaks veel kord oma isikutunnistust. On ta sul kaasas?“
„Kaasas, pidi olema,“ rääkis Jürka taskuis kohmitsedes, ja kui oli otsitava leidnud, andis selle õpetajale. See silmitses paberit hoolega ja ütles siis:
„Jah, kõik näib korras olevat, templid ja allkirjad on olemas, aga ometi vastavad nad, et sind ei ole.“
„Miks ma siis ei ole, kui olen,“ ütles Jürka vastuvaidlevalt.
„Ei tea mina, miks sind ei ole,“ rääkis õpetaja endamisi arutades. „Keegi peab siin eksima, aga kes, mine võta kinni.“ Ja et asja uurida, küsis ta Jürkalt: „Kes andis sulle selle tunnistuse?“
„Peetrus,“ vastas Jürka kõhklemata.
„Missugune Peetrus?“ küsis õpetaja jahmunult.
„Misuke… See, kes taevas ust hoiab,“ seletas Jürka endise kindlusega.
„Soo, jällegi oleme taeva ja põrgu juures väljas, nagu mineval korralgi,“ lausus õpetaja endamisi. „Ta on ikka alles Vanapagan.“ Ja tõsiselt ning ükskõikselt, nagu oleks tegemist sootuks hariliku asjaga, küsis ta:
„Andis Peetrus isiklikult, ma mõtlen oma käega, selle tunnistuse sulle?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Aga kuis siis?“
„Ingel tõi.“
„Miks ta isiklikult ei annud, kui sa tema juures käisid?“
„Siis polnd ju kindel, kas ma maa peale tulen.“
„Miks siis kindel ei olnud?“
„Tahtsin enne vanamooriga aru pidada, kas maksab inimeseks hakata, et õndsaks saada.“
„Noh, ja eit arvas, et maksab?“
„Küllap vist.“
„Ja siis alles saatiski Peetrus selle tunnistuse?“
„Siis jah.“
„Aga mis hull lugu sul selle eide matmisega on, nagu ma kuulen?“
„Miks hull?“
52
