Jürka oli suures kimbatuses. Aga pastor katsus teda lohutada, öeldes:
„Las see asi täna jääda, ma kuulan veel hästi järele, ehk on ometi ainult eksitusega tegemist.“
„Mis eksitusega, kui pole Peetruse allkirja,“ ütles Jürka. „Võltsitud! Pettus!“
„Neis asjus tuleb väga ettevaatlik olla,“ rääkis pastor vaigistavalt. „Ja sina, armas Jürka, ära tee endale selle tunnistusega mingit muret, ma katsun selle asja korraldada Peetrusega.“
Need sõnad rahustasid Jürkat sedavõrd, et ta kogeles pastorile tänusõnu ja tahtis uksest välja minna. Õigel ajal tuli õpetajal meelde ja ta hüüdis minejale ukse vahelt järele:
„Jürka, sul pidi ju minu juurde asja ka olema, ega sa siis tunnistuse pärast tulnud.“
Jürka peatus, mõtles natukene aega, pöördus siis ümber ja läks tuppa tagasi.
„Mis sul oli siis, armas hing, südame peal?“ küsis õpetaja peaaegu hellameelselt, sest tal hakkas sellest mehemühakast kahju. Nii suur ja tugev, oma meelest Vanapagan, aga ometi nii aus ja avameelne, et langeb verest ära ainukese tunnistuse võltsimise pärast! Ometi tahab ise kangesti inimene olla!
„Õpetajahärra, ma tulin oma lapsi hingekirja panema,“ vastas Jürka pastori küsimusele.
„Armas hing, su naine suri ju ära, kust on siis sul lapsed?“ küsis õpetaja imestanult.
„Lapsed on Juulaga,“ vastas Jürka.
„Kes on see Juula?“
„Minu naine.“
„Aga su naine suri ju ära, me just praegu rääkisime sellest.“
„Ega siis Juula pole surnd, see oli Lisete, kes läks otseteed põrgu.“
„Aga millal sa siis Juulaga jõudsid juba abielluda?“
„Lisete elas alles, siis…“
„Kes pani teid paari?“
„Meie ise.“
„Kus?“
„Metsas.“
54