Jürka ei osanud Juulale musta ega valget vastata. Alles hulga aja pärast küsis ta:
„Kust sina seda tead?“
„Ma orjasin ise Antsu, sellest.“
Nii tähtsaid ja suuri asju polnud Põrgupõhja rahvas isekeskis veel kunagi arutanud. Nad nagu ei teadnudki tänini, et niisugused asjad olemas. Aga sellest silmapilgust peale ei andnud Jürka Antsule enam hingerahu, aina nõudis ja nõudis enda kojulaskmist. Viimaks lepiti nõnda kokku, et Jürka hakkas Antsu orjama sulasega vaheldumisi – üks nädal üks, teine nädal teine. See oli suur samm edasi. Nüüd sai kodune töö varsti teise hoo ja Juulagi nagu teise näoilme. Teoorjust aga hoopis sulase kaela veeretada – see ei õnnestunud, Ants ähvardas käemeeste ja tunnistajate väljakutsumisega, kui Jürka muidu oma jonni ei jäta.
„Kes sulle need sipelgad pähe ajab, et nii tõrksaks lähed, Juula või?“ küsis Ants.
„Lapsekari kasvab,“ vastas Jürka.
„Mis sest, et kasvab. Peabki kasvama, töölisi on vaja. Oled ise tubli, Juula on tubli, tulevad ka lapsed tublid.“
„Tublid, aga orjavad nannipunne.“
„Vaata aga vaata, kuula aga kuula, mis Põrgupõhja Vanapagan välja ei mõtle,“ muheles Ants nagu endamisi. „Oled seda minu juures õppind või?“
„Küllap vist.“
„Kui nõnda edasi läheb, saab sinust mässaja.“
„Kui saaks peremeeski.“
„Sa oledki peremees.“
„Aga orjan teist peremeest.“
„See on siinilmas ikka nõnda,“ seletas Ants, „et väiksem orjab suuremat, nõrgem tugevamat, rumalam targemat. See on jumalast nõnda seatud, ja kes astub selle vastu, see astub jumala vastu, aga kes astub jumala vastu, seda ootab hukatus, pea seda meeles, Jürka, ja õpeta seda maast madalast ka oma lastele, siis on su koda kaljule ehitatud ja su karjad leiavad toitu lopsakail rohumail.“
Jürka kuulas ja lausus endamisi:
„Igal pool on jumal põiki ees ja ikka on ta suurema, tugevama ja
63
