paistel ja ajas pöidlaid suhu ning silma. Tema kohal ülal oli sinine taevas ja mõni harv helevalge pilveräbal, aga tema ei teadnud veel, et sinine on taevas ja valge pilved. Ta ei teadnud isegi seda, et need asjad üldse olemas, ja sellepärast rahuldus ta oma pöidlatega, mis kippusid suhu ja silma.
„Karu, reo, ei lasknud esteks lapsel kõhtu täis süüa,“ ütles Juula väikest samblalt sülle võttes.
„Selle eest sai ta oma palga,“ lausus Jürka.
„Said ka sina,“ arvas Juula.
„No sain.“
„Kas lähed ikka oma jalaga koju või?“
„Küllap vist.“
See harilik sõnakõlks oli Juula südamele nagu palsam. Kui mees veel nõnda võib rääkida, pole siis katki midagi, mõtles ta. Ja ega olnudki. Tulid üheskoos kenasti koju ja seal Jürka pani enda pikali ning varsti kostis vali norin. Juula aga tõttas lähema metsavahi juurde teatama, mis sündinud. See viis sõnume silmapilk edasi ja õhtueeli olid mehed Põrgupõhjal, et neid viidaks sündmuspaigale. Polnud muud minejat kui jällegi Juula, nõnda läks pool päeva karu nahka.
Metsas karupojad mängisid surnud ema juures, üks istus ema peal, teine katsus teda sealt maha ajada. Nõnda kordamööda. Lõbu oli laialt. Sest kuigi ema oli tänini kõik nende vallatlused kannatlikult talunud, täna ta otse ületas iseenda oma pika meelega. Ainult nälg hakkas näpistama ja toitu polnud kusagilt võtta: ema nisad oli tühjad ja imelikult külmad. Ema oli juba üleni külm, niisugust asja kogesid pojad esimest korda. Nad pistsid vahetevahel ninad kokku ja nuusutasid, nagu tahaksid nad vastastikku veenduda, kas ka nemad pole külmad, aga ei, nemad olid mõlemad soojad, ema üksi oli külm, soojast päikesest hoolimata.
Kui tulid mehed, katsusid karupojad põgeneda, aga siis selgus, et tulijaid oli igas kandis: karupojad olid ümber piiratud. Polnud parata, nad võeti kinni. Ja otse nende silma all nüliti nende must ja karvane ema valgeks ja läikivalt siledaks. Ning mis veel imelikum – ema ei hakanud vastu, ei liigutanudki ennast. Tehti ja talitati ning häälitseti, nagu ei pandaks nende ema mikski. Karupojad ei teadnud,
67
