„Ants teab.“
„Nii et see rihm jäi Antsu juurde?“
„See on ju Antsu.“
„Ja käib sinu pükste peal?“
„Käib.“
„Aga täna ei olnud?“
„Ega siis kahte rihma pükste peale panda.“
„Aga miks siis just täna, kui läksid karu tapma, oli sul sedelgarihm?“
„Ma läksin marjule, mitte karu tapma.“
„Aga ometi tapsid ja mässisid selleks sedelgarihma ümber käsivarre.“
„Mis ma siis pidin tegema?“
„Karu mitte tapma.“
„Tema oleks tapnud siis minu.“
„Läind eest ära.“
„Väikesed lapsed olid, ei saand minna.“
„Ja karul olid pojad, see ei saanud sellepärast.“
„Küllap vist.“
„Aga ma ei saa ikka aru, miks sul just täna oli sedelgarihm pükste peal.“
„Mis ma pidin siis panema?“
„Selle õige või päris-püksirihma.“
„See on ju Antsu.“
„Kuis nii Antsu? Sinu püksirihm ja Antsu?“
„See pole ju minu püksirihm.“
„Aga kelle siis, kui sina teda kannad?“
„Ma ju ütlesin, et Antsu.“
„Nii et sina kannad Antsu püksirihma?“
„Mina kannan Antsu rihma.“
„Aga miks sa siis ei kandnud, kui läksid karu tapma?“
„Ma ei läinud ju hoopiski karu tapma, vaid karu tahtis mind tappa.“
„Vaat see ongi küsimus, mis nõuab selgitust, et kas karu tahtis sind või sina karu tappa. Mina saan asjast nõnda aru: sina panid täna meelega sedelgarihma pükste peale, et oleks hea pikk ümber
69
