sab või õigem – kas see tõde ei vii ametnikku liiga kaugele. Sest Jürka tõde on nii-öelda usutõde, millest on mõnele liiga vähe, mõnele liiga palju. Jürka usub, ta on Vanapagan, kes inimesena tulnud maailma, et õndsaks saada. Kas ei kajastu või peegeldu selles ajamärgid? Isegi see, kes peab end Vanapaganaks, januneb õndsuse järele! Isegi see, kes vaevalt taipab, et tal on elav ja igavene hing, tunneb loomusunnilist iha surematuseks! Mõistmatu loomgi igatseb süütust, kuna samal ajal meie ilmalik tarkus ei tunne põrmugi huvi ei pattude ega nende andeksandmise vastu! Aga mis on hingekarjane, kui pole enam pattu? Ametnik, nagu tuhanded teisedki, ei midagi muud. Sellepärast arvas õpetaja, et Jürka on nagu särav täht pilkases pimeduses, ainult et ta valgus paistab pisut viltu. Tuleks uurida, mis on kallutanud selle jumaliku sära õigelt teelt. Õpetaja arvates ei sobinud siin niipalju karistused kui õpetused, juhatused, seletused, manitsused.
Kui ametnik oli õpetaja arutlust küllalt kuulanud, ütles ta:
„Mulle näib, et Jürka aru on pisut nõrk.“
„Õige,“ kinnitas õpetaja, „arult nõder, aga usult vägev, see ongi see imelik ajamärk.“
Aga ametnikul olid oma arvamused ja nende kohaselt tahtis ta Jürkaga talitada. Teda ei huvitanud see, kelleks inimene end ise peab, vaid kes ta tõepoolest on. Sellepärast siis, kui ta Jürka uuesti käsile võttis, ütles ta:
„Sa oled õpetajale rääkinud, et oled Vanapagan. Mängid sa lolli või usud seda tõesti?“
„Mis seal uskuda,“ vastas Jürka.
„Ja sinu eit oli põrguvanamoor?“
„Aga kes ta siis oli?“
„Tead, Jürka, ma annan sulle nõu – jäta need lollused ja ütle, kes sa oled ja kust said oma isikutunnistuse, kes võltsis ta sul?“
„Ma ju õpetajale ütlesin.“
„Tähendab, Peetrus või ingel?“
„Aga kes siis?“
„Ja sina usud seda?“
„Küllap vist.“
„Kas sa siis tõesti ükskord ei taipa, et see on võimatu!“ hüüdis
73
