„Sa räägid tõtt, sellepärast,“ seletas Ants.
„Mis ma siis pean tegema?“ küsis Jürka arusaamatuses.
„Pead valetama.“
„Kas siis usuvad ja saavad aru?“
„Siis kohe.“
„Aga ma ei oska valetada.“
„Pead õppima, mis inime sa muidu oled.“
„Ma tahan õndsaks saada, kas valega saab?“
„Miks mitte, kui õieti…“
„Ants, õpeta mind siis õieti valetama.“
Ja Ants õpetas, sest ta oli harjunud Jürkat kui oma kodulooma armastama, ning kuna see endale oma sõnadega augu kaevanud, kust ta omal jõul ja nõul enam välja ei pääsenud, siis pidi ju talle nii või teisiti appi kargama.
„Sa oled õpetajale seletanud, et oled Vanapagan,“ rääkis Ants sissejuhatuseks, aga Jürka pistis häbematult vahele:
„Ma olen ju.“
„Sest pole ühti, et oled, aga ära ütle seda ja ära ole ka seda, sest inimene ei pea kunagi seda olema, mis ta tõepoolest on. Inimene peab enda iga päev uuesti ümber valama, ta peab uuesti sündima, et kohaneda ümbrusele ja oludele.“
„Aga ma polegi ju sündinud, ma tulin niisama.“
„Siis sünni nüüd, et saada tõeliseks inimeseks. Kui oled tõesti Vanapagan ja tahad põrgu, siis pane käed kokku ja vahi taeva poole. Kui sul on kehas karujõudu, nagu sul tõesti on, siis seleta – see tuleb kindlast usust ja lootusest jumalale. Kui põletad oma sulase, siis ütle, et sulane on seda ise teinud. Kui tapad oma eide, siis ütle, et eit tappis ise enda Juula kaksikute pärast.“
„Mina pole oma eite tapnud.“
„Ega ma ei ütle, et oled, vaid et kui oled.“
„Aga kui ma ei ole, kas siis pean ütlema, et olen?“
„Kui tahad Juulat kaksikute pärast päästa, siis muidugi.“
„Aga kui ka Juula ei ole, mis ma siis ütlen?“
„Siis ära ütle midagi. Selle asemel leina eite, kuigi südames rõõmustad, et said tast lahti. Ja nüüd pane hästi tähele, mis ma sulle ütlen. Sina tulid otseteed põrgust…“
75
