„Aga mina nuuskan.“
„Mina ka,“ kinnitas Ants. „Aga mitte kõik pole äravalitud nagu meie. Mina tahan ka õndsaks saada nagu sinagi, aga ega sellepärast teised. Nüüd usub kogu maailm, et mida rohkem põrgut kütad, seda lähemal on taevariik. Ja nõnda siis kuumutatakse suurte ja väikeste rahvaste juures…“
Kui Jürka Antsuga jutuajamise lõpetas, pöörles tal pea otsas: kuidas küll kõike seda meeles pidada! Aga ta rahustus kohe, kui talle meenus Antsu tähtsaim õpetus: kui ei oska vastata, siis ütle – ei mäleta. Eit mäletas, aga suri ära, sest et mäletas. Nõnda võis ta julgesti ametniku ette astuda, liiatigi et Ants lubas omalt poolt mõned sõnad sellele seletuseks ütelda. Ametniku nägu oligi üsna naerul, kui Jürka sisse astus, ja ta ütles üsna muhedalt:
„Viimati jäi meil asi pooleli, täna saame loodetavasti teineteisest paremini aru. Nii siis esimeseks: ehk sa ütled mulle, kust sa said oma isikutunnistuse?“
„Ostsin.“
„Kellelt?“
„Juudilt.“
„Peetruselt või?“
„Ei mäleta.“
„Aga eelmisel korral sa ju ütlesid, et Peetruselt.“
„See pole see Peetrus.“
„Missugune siis?“
„See Peetrus oli papp või sepp.“
„Ja sellelt ostsid oma isikutunnistuse?“
„Tunnistuse ostsin juudilt.“
„Aga Peetrus on ju juut.“
„Seda Peetrust mina ei tunne ega mäleta.“
„Aga missugust siis?“
„Kes on papp või sepp.“
„Ma ei saa millestki aru,“ ütles ametnik. „Sa ütled, et ostsid oma isikutunnistuse juudilt, ja eile ütlesid, et selle juudi nimi oli Peetrus. Nüüd edasi: ostsid sa oma tunnistuse Peetruselt või ei?“
„Ei, vaid juudilt.“
„Aga Peetrus on ju juut.“
77
