„Suvitaja kardab karu, nagu minu eitki, ei julge marjule ja seenele minna.“
„Noh, aga nüüd Ants ütleb, et maja on tema ja tema rahaga ehitatud.“
„Maja on minu, aga Antsu nimel.“
„Miks Antsu nimel, kas te ei seletaks?“
„Sest et maaparanduslaen, Ants ütles.“
„Sellepärast et maaparanduslaen, peab Antsule maja ehitama, mis?“
„Mitte Antsule, vaid Antsu nimele.“
„Aga see on ju üks ja seesama.“
„Kuis nii? Maja on ju minu, ainult Antsu nimel, mitte et Antsu nimel ja ka Antsu.“
„Kuidas te siis oma raha nõnda ilma millegita Antsu kätte usaldasite anda?“
„Aga kui Ants on mu sõber.“
„Mis ta kui sõber teie heaks on teinud?“
„Päästis mu politsei käest.“
„Kuidas?“
„Õpetas õieti valetama.“
„Õieti valetama?“ imestas kohtunik.
„Nojah, käskis öelda, et tulin salaja Venemaalt.“
„Kas te siis ei tulnud?“
„Kuis siis Venemaalt, kui olen Vanapagan.“
Asi läks aina huvitavamaks ja kohtus selgus veel kord sama, mida oli kuuldud juba politseis ja õpetaja juures: lugu Vanapaganast, kes tulnud maailma, et inimesena õndsaks saada.
Antsu asemikul polnud laimu tõendamiseks vaja palju vaeva näha. Tunnistajate ülekuulamine oli asjata, sest kaebealune ise võttis laimu kui tõsiasja õigeks, ainult et end süüdi ei tunnistanud. „See tuleb sellest,“ rääkis Antsu esindaja, „et kaebealusel on raske teatud kriminaalset tõsiasja siduda süütundega. Üldse on kaebealusel puudulik taip inimese väärtusest ja aususest. Olles ristiinimene ja käies kirikus küll armulaual, küll muidu niisama, tahab ta ometi samal ajal olla Vanapagan. See on pisut vähem ja ka pisut rohkem, kui lubab endale harilik surelik. Midagi peab selles
99
