Lehekülg:Palavik. Talvik 1934.djvu/34

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
MEILE ÜKSIKUILE


Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.

Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.

Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.

36