lugeda. Siis wõttis uus lootus ta rinnas maad. Ta tundis, nagu hakkaks ta Heinrichile lähemale nihkuma. Ja tal tuli tahtmine sügawamalt sõbra hingesse waadata. Sellepärast ütles ta:
„Ma olen risti ja põigiti selle asja üle järele mõtelnud. Wahel näib ta mulle kõik nii arusaadaw olema. Sestsamast ei mõista ma midagi ja küsin: mis on ja mis ei ole mitte? Tundsid ja auustasid sa temas inimest ning pidasid teda kalliks, wõi nägid sa temas ainult naesterahwast, nagu minagi? Kui sa temas inimest otsisid ja teda säält leidsid, kuhu on ta siis nüüd saanud? Miks hakkad sa kahtlema? Kuigi ta sind kord petnud oleks, mis siis? Ka sina petsid teda. Kaks petist wõiksiwad kahekesi auusaste elada“.
Siin juures tuliwad Heinrichile wiimased päewad meelde ja ta rõõmustas, et Otto nende sündmusi ei teadnud.
„Wõi arwad sa, et ainult sinul õigus petta on?“ rääkis Otto edasi. „Aga nõnda ei wõi sa ometi mõelda. Kui ma ometi sind mõista suudaksin!“
„Nagu ma isegi sellega toime saaksin“, wastas Heinrich. „Aga kui ma selle pääle mõtlen, mis teised rääkida wõiwad, kuidas nad tema pääle waatawad, ja minu üle halat-
124
