neid kahekesi niisugusel silmapilgul enese ees näha. Ta oleks ennast peaaegu wõitjaks pidama hakanud.
„Seda silmapilku ootasin ma“, rääkis Heinrich edasi: „Ma tahtsin wiimase oma südame päält ära ütelda. Palju ei ole seda“.
Ta peatas, nagu ei leiaks ta parajaid sõnu. Teised surusiwad oma pilgud ta näosse, ja ootasiwad piinliku waikimisega. Ta ei pannud seda tähele. Tal oli enesega niipalju tegemist. Higitilgad ilmusiwad talle otsa ette. Ta arwas, et ta kõigega nii kergeste toime saab, kuid ta oli eksinud. Weelgi ei olnud wõitlus lõpetatud.
„Teie mõistate mind nähtawaste “, sõnas ta. „Teie saite minust enne aru, kui ma ise. Kui palju inimene kannatama peab, enne kui ta ennast mõistma hakkab. Ja kui palju ta teisi peab piinama, et nendest aru saada. Kui ma nõnda oma sisemisesse ilma tungisin, siis tundsin ma oma nõrkust. Ma waatasin nende sammude pääle, mis ma astuda mõtlesin, ja mul tuli ette, et nad aastasadade pikkused on. Ma nägin enese üksinda olema ja ma kartsin. Wärinad jooksiwad üle keha. Aastasadade pikkused sammud! Selleks oliwad mu jalad nõrgad ja lühikesed. Siisgi olen ma tugew
137
