pole sääl juures midagi tundnud. Ainult — koormast sain ma lahti, mis mulle juba rõhuwaks hakkas minema. Mind ei huwitanud ialgi see, mis nende süda sel korral tundis. Harilikult ei nutnud nad. Nad saiwad isegi rõõmsamaks, naersiwad, hullasiwad. Aga kas see kõik nutmise asemel ei sündinud? Kas nad wast naermise asemel kõigest südamest karjuda ei tahtnud — walu pärast? Mul tuleb üks nendest meelde. Nagu pöörane oli ta wiimasel korral. Ja ta suudles mind, palju, palju; wahetpidamata. Ta tahtis mu silmad pääst wälja imeda, mu mokad weriseks närida. Ja ise naeris ta. Ja mis kõige imelikum: mina tundsin eila midagi sellesama sarnast. Ära oleksin ma ta kägistanud, suudlemistega ära lämmastanud, kui ta mulle teisest rääkis. Waata, kas mu mokad wast weel praegu ülespondunud pole? Nõnda suudlesin ma teda. Ta pani esiteks mulle nagu wastu, teisele tahtis ta oma huulte palawust hoida, kuid wiimaks — pehmeks, pehmeks ja hääks muutus ta. Me olime jällegi endised. Ja mulle näis, nagu oleksime me esimest korda üheskoos, nagu näeksime me esimest korda üksteise silmi. Pisikesed oliwad ta silmad, kokku pigistatud, kuid sügawad. Ma waatasin, ja mu pea hakkas ringi käima, meeled läksiwad
25
