„Selle wastu, sinu kadedus peaks niisugusel korral seda suurem olema“, seletas Heinrich. „Otse haawaw wõiks see sulle olla, kui keegi niisugune sinu õnnelik wastane oleks“.
„Mitte sellest küljest ei waata mina asja pääle. Lugu on hoopis teisiti. Kui ta minu juurest ära läheb, et kedagi wiletsakest oma wõrku wedada, siis langeks tema wäärtus minu silmis kohe. Ma waataksin warsti põlgtusega tema pääle alla, et ta nii rumal ja wäikene on. On aga mu wastasel wäärtus, siis küsin ma kohe iseeneselt: mis peab küll temas olema, et niisugused mehed tema wõrku kinni jääwad? Ma otsiksin seda ligitõmbamise saladust ja ei tahaks teda kudagi enne minna lasta, kui ta kui läbiloetud raamat minu ees seisaks. Minu wastane wõiks ju pilkawa naeratusega minu pääle alla waadata, kui ta tema kõrwal mulle uulitsal wastu tuleb. Tema aga wõiks sääl juures minu kohta, kelle juurest ta wabatahtlikult ära läks, kibedaid märkusid teha. Aga seda ma ei kannata, sa tunned ju mind. Ta wõib pärast mind kellegi omaks saada, kuid see keegi olgu niisugune, et mina tema pääle ülewalt alla wõin waadata ja temale öelda: „nüüd wõid sa tema ju wõtta, mina ei tarwita teda enam“.
Otto wahtis nende sõnade juures määra-
28
