4.
Mitu päewa oli sellest ajast mööda läinud, kus Otto ja Heinrich wiimast korda koos oliwad. Juba teisipäewal ootas Heinrich sõpra õige tungiwalt. Kesknädalal läks tal see tung weel suuremaks. Ta tegi juba iseeneses otsuseks, et kui Otto kella neljaks kesknädalal tema poole ei tule, siis tema teda otsima läheb. Heinrich tahtis nende tundmuste üle, mis ta läbi oli elanud ja nendest sammudest, mis ta eluteel ära oli astunud, sõbraga rääkida. Et aga Otto niikaua ennast ei näidanud, kuna ta muidu pea igapäew tema pool käis, siis pani see ootajat natuke imestama. Siisgi — tal polnud waja sõpra otsima minna; see ilmus ise. Kesknädalal umbes kell pool neli koputas ta ukse pääle. Juba koputamises arwas aga Heinrich midagi iseäralikku ja ootamatat aimama.
Otto oli täna waikne. Heinrichile kätt teretamiseks andes ei lausunud ta sõnagi.
„Kus sa nii kaua olid“? küsis Heinrich. „Ja missugune nägu sul on! Ikka otsid wististe alles oma wastast“?
„Ei, enam mitte“, wastas Otto külmalt ja karmilt.
„Oled juba ta leidnud“? küsis Heinrich
48
