tuli, kust ta teda ei oodanud, siis tundis ta kohmetust. Ta kippus kõik ära unustama, mis ta walmis oli plaanitsenud. Asjata otsis ta sõnu, et Olgat mitte midagi märgata lasta, ja oma korteris teda häkitselt tabada, nagu warast kuritöö kallalt. Kui pikselöök, pidi see talle pähe põrutama.
„Mis sul wiga on?“ küsis Olga. „Sa oled kahwatu ja nagu haige“.
„Seda ma ka olen“, ruttas Heinrich järele kiitma.
„Ja kuidas mina seda kohe ette aimasin“, hakkas Olga edasi rääkima. „Mul oli niisugune tundmus, et sa täna ei tulegi. Ja tead, mis ma weel mõtlesin? Aga sa ei tohi ju sellepärast minu pääle pahandada. Ma olen ju nii õnnelik, et ma seda kuidagi weel uskuda ei suuda. Ma mõtlesin nimelt, et me ialgi enam kokku ei saa, et sina seda ammugi juba unustanud oled, mis me laupäewa õhtul üksteisele ütlesime. Mul oli, nagu poleks seda laupäewa õhtut ialgi olnud, nagu seisaks ta meil alles ees. Aga miks sa midagi ei räägi?“ pööras ta nooremehe poole. „Ma hakkan sind kartma, kui sa nõnda waikid. Ma tulin niisuguse rõõmuga. Nüüd aga kaob see kõik korraga ära. Ütle ometi, mis sul on?“
„Haige olen; kardan niiskust, sellepärast
67
