madest wälja lugeda wõiwat, mis nooremehe pääl wiibisiwad. Ja silmapilk jäi wiimane nõutalt seisma ja ei teadnud enesele wastata, mis tarwis ta äraminejat tagasi oli hoidnud. Ta wõttis jällegi neiu wastu toolil istet ja küsis:
„Mis pean ma sinuga tegema?“ Selle juures tundis ta aga, nagu tahaks ta küsida: „Mis peab meist saama?“ Ja enesele tähelepanemata oli ta jällegi sõna „sina“ tarwitanud, mida ta aga teha ei tahtnud.
„Tee — mis tahad. Ma olen ju süüdlane“, wastas neiu ja pisarate asemel helkis ta silmis kuiw palawiku läik.
„Ja sa ei mõtlegi ennast wabandada?“
Selle küsimise juures tundis Heinrich, et endine jõud ja selgus talle jällegi tagasi tuleb ja et ta neiu walutawas hinges sõrmitsema ning harutama wõib hakata. Ja tal oli tundmus, nagu seisaks ta, nuga peos, elawa organismuse ees, ja oleks walmis tema kallal lõikamisi ette wõtma. Nuga oli aga nüri ja pikkamisi, pikkamisi pidi ta nüsima. Lõigataw wiskles wiimase jõuga tema ees, põrgulik walu sundis keha kramplikult kokku kiskuma, kuid mitte ainustgi kaebehäält, walu karjatust ega oigamist ei tulnud lõhkewast rinnast. See läbi näis kannataja walu weel raskem ja ki-
72
