Need wiimased sõnad awaldasiwad Olga pääle sügawat mõju, kuigi nad õige külmal, kuiwal toonil öeldud oliwad. Uue elu ja äritusega oli ta walmis nooremehele lähenema:
„Aga mis pean ma siis tegema? Mis ütlema? Pean ma siis tõesti kõik sulle ära rääkima, ennast nõnda näitama, nagu ma olen? Mul on see praegu raske, kole raske. Ma mõtlesin, et ma seda siis teen, kui ma tunnen, et sa igal tingimisel minu omaks saad, nüüd ei saa ma enam seda uskuda“.
„Teisiti ei wõi ma, kõike tahan ma kuulda“, wastas Heinrich.
„Aga kust pean ma pääle hakkama?“ küsis neiu nõutalt ja wõttis nooremehe käest kinni. Jääkülmad oliwad need peened ja pehmed sõrmed. Heinrich tundis aga, et nad temasse puutudes pikkamisi soojemaks läksiwad.
„Mu pää läheb segamine, mõistus kaob ära. Ma kardan, et sa mu sõnu enam ei usu, et sa ainult pettust nendest wälja loed. Ja nii ei saa ma rääkida. Ütle, et sa mind usud, nagu waremalt, ma palun sind. Mõista mind hukka, aga saa minust õieti aru, oska minu seisukorda tungida. Sa oled ju nii tark ja arusaaja, sa mõistad ju mind? Ütle, et sa mind mõista ja uskuda tahad“.
74
