– 117 –
Kui selle pitka reisi loo pääle tagasi waatame, wõime mõnda tähtsat tähele panna. Et piiskop Willem waimuliku seisuse mees oli, siis on see nagu iseenesest mõista, et ta igas paigas Jumala teenistust pidas ja rahwast õpetada püüdis. Et ta ise küll ei Eesti ega Liiwi ega Läti keelt ei mõistnud, siis ei wõi meie muud arwata, et ta kõik tõlgi läbi tallitas ja neid oli meie maal siis ju küllalt. Meie tuttaw Läti Hindrik oli ka tee pääl kaasas ja wõib olla, et tema enam kui ükskord Eestlastele ja Lätlastele ja Liiwlastele ära seletas, mis piiskop Willem jutustas ja õpetas. Hindrik mõistis, seda tunnistawad mitu kohta tema raamatus, kõik kolm meie maa keelt. Missugune see õpetus olnud, ei tea meie lugijale ära ütelda, aga tänuwäärt mälestuseks olgu see meile, et piiskop Willem hoolega meie esiwanemaid õpetada püüdnud ja iseäranis, et ta igas paigas tõeste ja südamest preestrid ja ordo wendi manitses, hoolt kanda rahwa õpetamise eest. Meie näeme sest, et Rooma kiriku ülematel omalt poolt hää ja kindel tahtmine oli, enam, palju enam õpetust anda rahwale, kui preestrid ja muud rahwa juhatajad on annud. Niisamati on paawst ja tema saadikud, nii kui muidu, nõnda ka nüüd aastal 1225 ja 1226, alati rahwa ülemaid ilmlikust ja waimulikust seisusest manitsenud, mitte rahwast liiaste koormata ja waewata. Kiriku ülemate eneste walitsuse all on ka talurahwal pea alati ja igakord keskajal parem lugu olnud kui rüütlite ja muunde ilmliku ülemate walitsuse all. Piiskopid kandsiwad oma waimuliku karjatse ammeti täheks keppi käes, kelle päälmine ots ehk pide kõwerdatud oli. Sellepärast ja et piiskopid ilmaski nii waljud ja kurjad ei olnud, kui ilmlikud isandad, sündis keskajal wanasõna rahwa suhu: „Kõwera kepi all on kerge elada,“ ja oli seesama wanasõna keskajal wäga tuttaw. Piiskop Willem tunnistab oma õiglast ja armastajat meelt ka sellega üles, et ta käemehed, keda Daanlased õiguseta Tallinas kinni pidasiwad, wälja nõuab ja nende wanematele Wirumaale tagasi saadab. Kohtumõistjateks seab
