– 143 –
kodanikud olnud. Kui wasalid juba korraliseks seisuseks kokku oliwad kaswanud, saiwad nad ordole ja piiskoppidele wõimuse poolest wääriliseks ja kardetawaks naabriks. Nende seisuse ülemaid tallitusi toimetas nende pää ehk rüütlikogu päämees, kes neid ka nõupidamistele kokku kutsus ja nõupidamist juhatas.
Igal neljal seisusel, waimulikul seisusel, ordol, linna kodanikkudel ja wasalitel, oliwad omad iseäralised seisuse saedused ja kokkukäimised. Aga et ühendust sünnitada ja üleüldiste, kõikidesse puutuwate asjade üle nõuu pidada, tuldi kui tarwis ka üleüldisele nõupidamisele kokku ja nimetati niisugust kokkutulemist maa päewaks, Saksakeeli Landtag, sest et sell päewal kõik maa, see on: iga seisuse saadikud, kokku tuliwad. Et talurahwast mitte korrapäraliseks maa seisuseks, waid õiguseta orjadeks arwati, siis ei olnud neil ka õigust maapäewadele käia. Ju nimetatud neli seisust arwasiwad ennast kõige maa olewat ja teda tähendawat.
Kokkukutsumise õigus maapäewale oli esiotsa Riia pääpiiskopi käes, aga et ordo pärast wägewamaks tõusis ja tõe poolest ülem maa peremees oli, siis sai see õigus ordomeistrile ja tema kutsumise pääle pidiwad kõik seisused kokku tulema. Maapäewade pidamise koht oli wanemal ajal Walga linn, pärast, ordo walitsuse wiimsemal ajal, Wolmar. Kui kuuetõistkümnemal aastasaal ordo ja tema walitsus otsa lõppes ja ka katoliku kiriku würstide asemele ewangeliumi õpetajad astusiwad, jäi õigus maapäewadele käia üksina wasalitele ehk, nõnda kui neid sest ajast saadik peame nimetama, mõisnikkudele ja linnadele. Aga ka linnad kautasiwad pärast aegade kirju keerutuste läbi oma jau õigust ära, ehk õigemine ütelda, nemad ei nõudnud oma wana õigust enam taga ja mõisnikud hakkasiwad üksina maapäewi pidama. Nemad tähendasiwad siis üksina ju täit maad.
Meie oleme lühidelt seletust teinud ordo aja Saksa seisustest ja nende walitsuse korrast. Küsime nüüd, kudas oli lugu Eestlastega sell ajal?
Eestlased oliwad mõõga teraga ära wõidetud ja nendega
