— 16 —
Enne Sakslaste tulemist oli abielu rikkumine nende seas kuulmata asi ja oli ta neil nõnda hirmus, et nemad neid, keda nemad abielu leidsiwad rikkuwat, elusalt ära põletasiwad ja nende tuha awaliku maanteede pääle puistasiwad. Selleparast nimetawad tänase päewani Eestlased abielu rikkumist „tuli-tööks”, see on: tule wäärt tööks. Nende naese wõtmisest on meil järgmine sõnum wanast mälestusest. Kui mees naest tahtis wõtta, siis läks ta ja sidus oma wöö selle naesterahwa sängi külge, keda ta enesele soowis. Kui naesterahwale asi meelt pidi oli, siis jättis ta wöö senna rippuma, kunni tema sääl oma peigmehega magama läks. Kui peigmees mitte meelt mööda ei olnud, siis wiskas ta wöö kohe üle läwe wälja. Sellepärast ei saanud niisugused ära põlatud peigmehed muidu korda, kui et nemad pärast mõrsja kawalusega ehk awaliku wägiwallaga ära wiisiwad. Seesinane pruuk on pärast Sakslaste läbi kange nuhtlusega ära häwitatud. Oma lastele andsiwad nemad metselajate ja lindude nimed.” Nii pikalt auwäärt õpetaja Kelch. Omalt poolt lisame weel juure: Naesed saiwad ka ostetud ehk warastatud, ehk noormees teenis, nagu ükskord Jakob Laabanit, neiu wanemaid mõne aja, kunni ta neiu omale pärida wõis. Tänase päewani on Soomekeli peigmehe nimi „sulhainen,” see on: sulane. Peud saiwad suure ilu ja rõõmuga peetud. Surnud maeti maha ja anti neile sööki ja nende töö ja ammeti riistad kaasa, arwates et surnud tõises ilmas maapäälist elu õnnelikumalt edasi elawad; ehk neid põletati nende sõariistadega ära, mis ikka sõas langenud meestega sündis.
Eestlaste pagana usust pitkemat otsust anda, on praegu pea weel wõimata, puudub teadusi iga sammu pääl, mis wirgad käed wana rahwa suust weel kirja peawad panema. Meie omalt poolt ütleme siin aga niipalju, et meie esiwanemad palju Jumalaid uskusiwad ja neid annetega põllu ja karja saagist auustasiwad ja neile ka wangi wõetud innimesi ohwerdasiwad, mis ka muud paganad kõige wanemal ajal on teinud.
