Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/32

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 32 —

kuiwa puudega plankideni. Eilard Doolnast[1] ronis senna otsa. Sakslased läksiwad sõariistadega tagajärele ja lõhkusiwad plangid lahti, aga leidsiwad seestpoolt tõise kindluse, mis nad ära lõhkuda ei jõudnud. Linnamehed kogusiwad ülewal kokku ja ajasiwad Sakslased kiwide ja puude wiskamisega tagasi; maha tulles pistsiwad need tule külge ja paniwad linna põlema. Eestlased murdsiwad tulised plangid ja põlema pandud puud lahti ja kiskusiwad neid koost. Tuli kustus ära, tõisel hommikul parandasiwad nemad kõik ära ja järele jäänud mehed karastasiwad ennast jälle wastapanemisele. Aga linnas oli palju surnukehasid ja wee puudus, pääle see oliwad pea kõik haawatud, nii et neil jõud lõppes. Kuuendamal päewal ütlesiwad Sakslased: Kas teie weel wasta panete ja meie Loojat ära ei tunne? Nemad wastasiwad: Meie tunneme küll ära, et teie Jumal suurem on meie Jumalatest, ja ta on meid wõitnud ja meie waimu tahtlikuks teinud teda auustama; sellepärast palume, meid alale hoida ja meile ristiusu iket halastuses pääle panna, nõndasamati kui Liiwlastele ja Lätlastelegi. Sedamööda kutsusiwad Sakslased wanemad linnast, paniwad neile kõik ristirahwa õigused ja kohused ette ja lubasiwad neile rahu wennalikus armastuses. Nemad lootsiwad kindlaste rahu pääle, rõõmustasiwad ja lubasiwad sellsamal ajal ristimist wasta wõtta ühesuguse õiguse all Liiwlaste ja Lätlastega. Sellepärast andsiwad nemad käsimehi ja kinnitasiwad rahu, wõtsiwad preestrid oma linna, kes kõik majad ja linna ja mehed ja naesed ja kõik rahwa pühitsetud weega ära siputasiwad ja nagu ettewalmistamiseks enne ristimist õpetasiwad, ristimise sakramenti ülisuure werewalamise pärast weel tõiseks korraks jättes. Kui see kõik ära oli tallitatud, läks sõawägi Liiwimaale tagasi ja kõik kiitsiwad Jumalat paganate ümberpööramise pärast.”

  1. Eilard Doolnast on muidu tundmata; oli wistist mõõga wend.