— 57 —
„Aga kes kindlad omas südames oliwad paganatele kätte maksma ja ennast müüriks seadma Issanda koja ette, need ei läinud tagasi. Nende hulgas oli Joannes, pääpreester ja püha neitsi Maarja kiriku praost, preester Daniel ja ordomeister Wolkwiin, need kinnitasiwad ka muid, neid julgusele äratades ja manitsedes, et nad ustawad ja wahwad oleksiwad Issanda taplemisi taplema usust langenute ja julgete wasta. Ja ordo wennad Siguldast ja Wõnnu linnast ja suur hulk Liiwlasi ja Lätlasi ühendasiwad ennast nendega ja kihutasiwad waenlastele järele seda teed, mis Koiwa jõe poole läheb; aga waenlased oliwad tõist teed, mis kiriku poole Ümera jõe ligi läheb, ära läinud; ja nemad oliwad omad hobused ööseks kirikusse pannud ja tegiwad muud kurja ja täitsiwad oma paha himu wangi wõetud naeste ja neitsitega säälsamas pühas paigas, rüüstasiwad ja põletasiwad wilja ja hooned ja kõik ära, mis preestri päralt oli. Ja hommiku wara läksiwad nemad edasi Ümera kaldale. Ja sündis, kui juba üks jagu sõawäge Ümera jõe sillast üle oli läinud, tuliwad äkiste ristiinimesed tõist teed külje poolt, tungisiwad waenlase sõawäe keskpaika ja taplesiwad nendega ja usust langenud Eestlased läksiwad wäga julgeste neile wasta. Aga wiimati tegi neile see hirmu, kes wanast Wilisti rahwast hirmutas, kui nemad Taaweti ees põgenesiwad. Ja Sakslased wõitlesiwad nendega ja Eestlased pöörasiwad selja ja põgenesiwad ristiinimeste ees. Ja nemad kihutasiwad neid taga ja tuulutasiwad neid kui aganaid ja tallasiwad tee pääl maha, kus nad läksiwad, ja surmasiwad neid wäga palju. Tõised jälle kihutasiwad tõisi taga kunni sillani ja surmasiwad neid palju tapeldes sillani, kus ordowend Teodorik, üks wahwa, julge ja jumalakartlik mees, langes, odaga läbi pistetud; aga tõised läksiwad üle silla ja ühendasiwad ennast. Aga nemad jätsiwad kõik saagi ja hobused maha, surmasiwad mõne wangi ja põgenesiwad jalgsi metsadesse. Ja neid oli surmatud enam kui kuussada, tõised saiwad metsas hukka, mõned uppusiwad Koiwa jõkke, mõned aga saiwad häbiga koju sõnu-
