— 59 —
linna piiramine algas Augusti kuul Peetruse ahelate pühal[1] ka Maarja taewaminemise pühal[2] andsiwad nemad ennast piirajate kätte. Sest et wäga suur kuum ja linnas hulk inimesi ja lojuksid oli, kes nälja ja janu pärast jõuetumaks läksiwad, sündis suur katk surnukehade halwast haisust linnas, ja inimesed hakkasiwad põdema ja surema, ja et tõised, kes weel järele oliwad jäänud, enam wasta ei jõudnud panna, siis andsiwad nemad ennast kõige oma waraga elusalt ristiinimeste kätte, iseäranis sellepärast, et nad nägiwad, kuida linn ristiinimestelt juba tõistkorda põlema pandi ja nemad kõik oliwad ära katsunud enese ja linna hoidmiseks. Sellepärast tegiwad nemad ristiinimestega rahu, tuliwad linnast wälja, wõtsiwad kristliku elu ikke jälle enese pääle ja lubasiwad, et nad edespidi ilmaski enam usu sakramentisid usust taganemise läbi rikkuda ei taha, ja tõutasiwad oma kurja tööd tasuda. Ja ordo wennad ja kõik Sakslased jätsiwad neid elusse, et nad küll oma elu ja wara oleks pidanud kautama. Aga Wenelased, kes linnas oliwad ja usust langenutele appi oliwad tulnud, saiwad pärast linna ärawõtmist sõameestelt linna ees kõik lülli poodud, tõistele Wenelastele hirmutuseks. Ja kui kõigiti rahu oli tehtud, läksiwad ristiinimesed linna, wõtsiwad kõik, mis sääl oli, ära, ajasiwad hobused ja lojuksed wälja ja jagasiwad neid eneste keskes ühtwiisi ära, aga inimesed lasksiwad nemad küladesse minna.”
„Kui saak jagatud oli, läksiwad nemad edasi tõise linna ette Pala jõe kaldal ja sõdisiwad nendega sääl nõndasamati. Aga need kartsiwad piiramist ja katku ja suremist, nii kui see tõises linnas oli sündinud, ja sellesarnast häda ja andsiwad ennast kohe ristiinimeste kätte, palusiwad aga oma elu ja wabaduse pärast ja jätsiwad kõik oma wara sõawäele. Ja ristiinimesed
