— 83 —
Neljandaks tehti wäga ruttu missioni tööd. Sai pagan kätte, ristiti teda jala päält ära, ja oli tema ristitud, arwati teda ju ristiinimeseks. Õpetusest enne ja pärast ristimist ei wõi meie suurt kõnelda. Istutati küll, aga ei aritud usu põldu ega walatud uut usu taime. Kudas wõis usupuu sedawiisi kaswada ja sugu kanda?
Niisugusest rutulisest ja wäljaspidisest missioni tööst sell ajal andku lugijale täielisemat tunnistust üks tükk meie omalt maalt. Lugu on aastal 1220 sündinud. Missionäär, kellest jutustuses räägitakse, on meie tuttaw Läti Hindrik ise ja ta seletab omast missioni tööst ise sõnast sõnasse nõnda:
„Sellsamal ajal, kui tõised maade walitsuse pärast sõdisiwad, läks Lätlaste preester” — meie Hindrik — „Ümera jõe äärest jälle Eestimaale ja wõttis ühe tõise preestri Teodoriku kaasa, kes sell korral wähe enne seda ammetisse oli õnnistatud. Ja kui nad Sakalast läbi käisiwad, tuliwad nemad Pala jõe ääre ja sest jõest alustades ristisiwad nad ligimese maakonna, Nurmekond nimi[1], sedawiisi, et suurematesse küladesse kauemaks jäiwad, rahwa kokku kutsusiwad ja neile ewangeliumi õpetust andsiwad. Ja nemad käisiwad seitse päewa ühest paigast tõise ja ristisiwad igal päewal kolmsada ehk nelisada kummastki sugust” — s. o. meeste ja naesterahwast. „Pääle see läksiwad nemad Järwamaale ja käisiwad ka wiimsemas maakonnas Wirumaad wasta, mis Lapekonnaks[2] nimetatakse, aga weel ristitud ei olnud, ja tallitasiwad ristimise sakramenti kõigis suuremais külades, kunni nemad Ketisse külasse tuliwad ja tegiwad sääl nõndasamati. Senna ehitasiwad pärast Daanlased ühe kiriku, nõnda kui nemad ka muis külades on teinud, mis meilt oliwad ristitud saanud. Kui nemad wiimati külasse jõudsiwad, kell
