— 88 —
mine ette näidatud. Õpetamine ja elu parandamine seisis tõises, alamas jaus. Kui mõistus ja lugu kandis, ka õpetust anda, siis sündis seda ka oma wiisi.
Et tõeste kindla niisuguse usu põhja pääl ja südamest katoliku mungad sagedaste missioni tööd oma wiisi tegiwad, seda ei tunnista mitte üksina wanad kirjad, waid ka see waidlemata asi, et palju neist missioneerijatest ja preestritest omal tööl ka elust ei hoolinud ja kannataja surma on läinud. Kes ükspäinis ema kaswu ja ilmalikku õnne otsib, see mõistab ka oma elu armastada ja muretseb selle eest, et temale wiga ei sünni.
Aga missuguse õigusega pandi siis maksud ristitud paganatele pääle ja wõeti sagedaste nende wabadus ja maa ära?
Esiotsa on katoliku kirik rahwale tema maa ja wabaduse jätnud ja üksi kümnest ristilaste käest nõudnud ja mis muidu kiriku ja tema ammetmeeste ülespidamiseks tarwis oli. Seda arwasiwad nemad puhta südame tunnistusega nõuda wõiwat Wana Testamendi eeskuju järele, kus Jehowa Moosese läbi ka kümnest preestrite hääks Israeli rahwa käest nõuab. Sellepärast kõneleb ka meie Läti Hindrik omas ajaraamatus kümnesest ikka kui Jumalast kästud asjast. Niisugusid maksusid arwati tasumiseks selle hää eest, mis ristimise ja kiriku tallituste läbi inimeste hingedele osaks pidi saama.
Aga kui paganad pärast ristimise ära põlgasiwad, sõna ei kuulnud ega kümnest ei tahtnud maksta, siis arwati neid umbusklikuks, Jumala waenlaseks, ja pidiwad oma wastatõrkumise pärast karistuse alla langema. Tule ja mõõgaga pidi neid karistatama, nagu Israeli lapsed Kanaani rahwast nuhtlesiwad.
Mida enam paganad wasta paniwad, seda suuremaks arwati nende waenu Jumalat wasta, mida sagedamine nemad ristiusust oma wana usku tagasi langesiwad, seda suurem oli nende süü. Karistuseks ja nuhtluseks wõeti wabadus ja maa osast ehk kõik nende käest ära ja pandi neile orjus pääle. Nad oliwad ju omas waenus ja wihas näidanud, et nad wabaduses
