Mine sisu juurde

Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/150

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
155

kinni ei hoiaks! Tiit, meie läheme notariuse juure!


Teiste tegelaste tumm juhmus; Sander laua taga maigutab abitult suud.

Sander
wiimaks peaaegu nutliku karjatusega.

Aga ta on ju luuletaja!

Westmann
waguralt.

Seda on ta ka. Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päiwil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk wõtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda; enne aga loen Tiidu „Pisuhänna“ läbi ja õpin sealt tarwilikud kriukad kätte.

Sander.

See on ju hullus — — see on ju — —

Mathilde
põlglik-wihase käetõstega mehe poole.

Wait sina seal laua taga! (Astub siis Piibelehe ette; hädaldawal ärewusel ja paluwalt.)

Ärge pange tema jämedusi tähele!