Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/34

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
35
Piibeleht
kergitab säärtest püksa.

Ah nuu? — Ei nood om nimme nii. Tu pole hädä peräst — tu om toreduse peräst. — Miks peawad siss mõlemad jalad ikka ühte karwa olema — kas tead seda öelda?

Sander.

Ja no — kantakse nõnda!

Piibeleht.

Palju mes kantakse. Wõib ka nii kanda. Mul ka tõist werewät enämb ei ole, katekesi olliwa küll wiil toredama, aga tõise augu lätsi wäega suures, ja nüüd om üits punane iks wiilgi illosamb kui kaits musta.

Sander.

Ja see punane — see on ju päris siid.

Piibeleht.

Siid neh. Üitskõrd olli rohkemb raha, kaesi poodiaknal, meeldisiwä wäega — ostsi ärä. Ent siid om kurri kuluma.

Sander
wäikese waheaja pärast, kui ta paberossi suitsema on pannud.

Wõi warsti mõtled siis jälle „kuberneriks“ minna ja oma priiust orjusele ohwer-