Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/36

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
37

ruline ja kidane asjake — sihuke, mida ma aina ja üksi sinule wõin ilmutada. — — Aga istume parem, ja püüa mind õieti mõista.

Wõtawad, kui Piibeleht raamatu käest on pannud, sohwal jälle istet.

Sander.

Sa leiad mind olukorrast, wennas, mis niisama haruldane kui tõsine on — traagikaline kui tahad!

Piibeleht
seemet hammustades.

Tskae!

Sander.

Kõige pealt tunnistan sulle, et minagi sulemeheks olen hakanud. Ja, Tiit — ka mina! Ma kirjutan juba paar aastat oma esimese romani kallal.

Piibeleht.

Jummal annas!

Sander.

Lugu on aga nüüd nii (sumbutatud häälel) — ja selles sisaldub kõik — et mul sest romanist weel ridagi pole kirjutatud — mitte ainust kriimu rida!

Piibeleht.

Kohe nu riäkse siss jäiwä?