Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/39

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

40

tustes isikuks saanud, kelle allkirja nähes öeldakse: „Ludwig Sander — ahaa!“ — Sa wiibid minu katuse all, Tiit.

Piibeleht.

To saisap õge kõrgel — ma kai wällän.

Sander.

Teise sarnase oma mitte madalamal. See on muidugi alles hakatus, wäike käsiraha sellest, mis siis järgneb, kui mu lesk äiapapa kord oma wäga mitmekesised maised ärid Liiwa-Annuse käsul likwiderib. On küll weel üks noorem tütar teisel kodus, aga jatkub sellele, jatkub meile!

Nagu näed — siiamaani on asjad sirged ja ma wõin enesega rahul olla. Aga —

Piibeleht
hammustades.

Aga need mõtteta ja sidemeta laused?

Sander.

Ja — need! — Õnn armastuses ei tähenda weel mitte õnne ametis. Paar äpardust ehitusetöös, natuke waimlist wääratamist ja ihulist lõdwenemist — inimene ei ole ju mitte masin — ja sa näed teenistust käte wahel pudenema lööwat. Siis muidugi kisa lahti: Ei oska — laiskleb —