Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/42

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
43

Sander.

Ei. — Õnneks selgus, et minu teos, niikaua kui see weel raamatukaupluste aknaid ei ehi, temale kuigi tähtis ei ole. Ühtlasi warjasin ennast, kui asi halwasti hakkas minema, iga uudishimu wastu seega, et oma loomisetöö müsteriumiks kuulutasin: luuletaja ei tohtiwat, et oma waimu salapärast sigituse-jõudu mitte halwata, profansele ilmale midagi ilmutada enda intimsest läbikäimisest muusaga.

Piibeleht
hammustades.

To olli kawalasti tettu.

Sander.

Ja, aga mis see kõik aitab! Silmus on kõwemini kaelas kui kunagi. Weerand tunni eest anti ultimatum: roman olgu kolme kuu jooksul ilmunud! Wõiks ju termini weelgi edasi nihutada — neljat korda siis juba — aga wõi päew sellepärast tulemata jääb, mil tõtt pead tunnistama!

Sa näed, sõber, minu seisukord on säärane, et hüppa kas wõi wette!

Piibeleht.

Tolle tühjä peräst!