Mine sisu juurde

Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
49

Sander.

Punctum! — Mis on tema kahe- — wabanda! — kolmekordne hind? — Ma lisan kohe juure: meie wõime ju weel edaspidigi ilusti koos töötada —

Piibeleht.

Isamaa ja rahwa hääks —

Sander
naerdes.

Wäga õige, — sest kui ma kord a ütlen, pean hiljem ka b ütlema.

Aga mis ta nimi siis on — kudas minu esimese pojukese nimi on? (Loeb.)

„Pisuhänd“! (Silmi tõstes) — „Pisuhänd“! — Oi, wennas, see on hea — see on tore — see on sul tõsise luuletaja instinktiga leitud! (Õnnehooga.)

Pisuhänd — tulihänd — kratt — — kuule, Tiit, sellega toome Kirjanduseseltsi esimese auhinna — selle nimega üksipäine!

Piibeleht.

Aitass Jumal!

Sander.

Pisuhänd! — See on ju jälle midagi, mis rahwa psühet selgitab, nimelt selle painajalikku, salapärastest wõimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud külge!