Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/67

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

70

Mathilde
agaralt.

Ja wäga ilusat ja armast seisab siin. (Istub tema kõrwale.) Kas ma pean sulle ette lugema?

Sander
hooletuma käeheitega.

Ei, kulla laps, mind ei huwita nii palawalt, mis need lehe-Lüllid minust kõnelewad.

Mathilde
näpuga ähwardades.

Nii blaseritud juba?

Sander.

Blaseritud? — Kõik see kiidukahin ei üllatanud mind ju sugugi; ma ei kahelnud kunagi, et minu raamat laineid-lööwaks sündmuseks saab. Sest kui Ludwig Sander lauda istub ja ütleb: ma kirjutan midagi — siis kirjutab Ludwig Sander midagi!

Mathilde.

Nüüd pead aga ka teenitud palga wastu wõtma.

Sander
üles tõustes.

Ja, ja — aga kui sa juba nädalate kaupa