Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/77

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

80

arwad, et ma luuletajatest sugugi lugu ei pea. Kui mõni sihuke oskab lapse-aruga inimestele nii osawasti pilli puhuda, et nad kepsu hakkawad lööma, siis ütlen talle (lööb wäimehele õlale) heameelega maladets, aga ega ma sellepärast iseennast lase ninapidi wedada!

Mathilde.

Papa, ega sa sarnaseid mõtteid ometi teiste haritud inimeste kuuldes ilmuta! Pea meeles, „Pisuhänd“ on ka sinule pühendatud.

Westmann.

Seda ma lugesin: „Kallile äiale pojalikus truuduses.“ Oleks aga parem ära wõinud jääda. Sõbrad küsiwad juba, kas ma weel ühe maja wäimehe nimele kirjutasin.

Sander
pool-endamisi.

Spiesserlik meelemadalus! (Joob oma konjaki ära.)

Mathilde
äritatult.

Sa andsid neile ometi nina peale?

Westmann.

Tegin mis tegin — kes ilma suud jõuab sulguda.