Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/92

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
95

Sander.

Ja, kullake, minuga oli märksa teine lugu: mul oli amet, mille peale äi lootusi wõis panna! Sina aga kui kodukoolmeistrike ja sulemeheke — kui luuletaja, wennas, kelle profession wana Westmanni silmis mitte rohkem ei maksa kui leierkastimehe wõi balagani-weiderdaja oma — kudas tahad sina sihile jõuda! Liiategi nüüd, kus wanamees näeb, et ta esimese wäiga mööda püksa on saanud! Kahte luuletajat ei wõta see mees ilma peal perekonda. (Tõuseb naerdes üles.)

Ma usun, Tiit, kui sa oma kosjajutuga tema ette astud — ta pistab sulle sõnalausumata rubla näppu ja tähendab peaga ukse poole.

Piibeleht.

Tolleperäst mul „esämiist“ omgi waja.

Sander.

Mis aitab siin isamees! Isamees wõib sind wanamehele ausaks, kaineks, anderikkaks poisiks kiita — ja seda tegema oleksin ju walmis, kulla Tiit — aga ta ei wõi pihust suhu elawat tindi-proletarlast rikkaks meheks moondada! Kui sul mõni maja-