— 114 —
pühapäewiti oma tehtud Soome saapaid, ning piipgi ta suus, mille nikerdusi külapoisid imestasiwad, oli ta enese talwine ajawiite-töö.
Taawet purjutas juba poissmehena tublisti, aga tema majapidamisest polnud selle kahjustawat mõju iseäraliselt märgata. Ta oli kehw, nagu kõik teised peremehed kohalikus wallas ja nagu enamisti kõik talupojad Tallinnamaal, aga ta polnud mitte kehwem kui perepidajad, kes mitte ei joonud, selle eest aga nõrgad majapidajad ja lõdwad wõi saamata töötegijad oliwad. Mis Taawet kõrtsis ära jõi, selle tõiwad talle ta töö-usinus ja töö-osawus jälle tagasi, wähemalt suurema osa sellest.
Nõnda pigistasiwad Anu wanemad tema ebawooruste kohta teise silma kinni, ka nende süide ja eksimiste kohta, mida nad muidu mitte poleks wõinud andeks anda. Taawet oli paari naisterahwaga üle käte läinud, teda nimetati ühe sohilapse isaks, aga wõi niisugune patt ilmas haruldane on! Taawetit süidistati pikanäpu-ametis, aga warguse pealt kinni polnud teda keegi weel wõtnud. Nõnda trööstisiwad Kiisa isa ja ema endid ja oleksiwad tröösti leidnudgi, kui mitte seda ühte, seda kõige raskemat poleks olnud: Taawet oli jumalakartmata, usu ja kiriku wastu külm, palwe pilkaja, wagaduse naerja. Kui ta ometi niisugune poleks olnud! Kui ta ometi silmakirjaksgi enam kirikus ja palwemajas oleks käinud ning suu pühadesse asjadesse puutumisest puhta hoidnud!
Kuid seda koormat, mis Mihkli ja Liisu südameid kõige rohkem rõhus, aitas Anu kergendada, kes wanematele särawail silmil tõotuse andis: „Mina tahan tema meelt pöörata, mina tahan teda Jumala juure juhatada!“
Anu oli midagi tõotanud, mida ta täide ei suutnud saata. Tal oli inimesega tegemist, kelle kohta ta oma armastusega teatawa määrani wõis mõjuda, kes aga oma arwamistest niisama wisalt kinni pidas, nagu oma senistest elukombetest ja kirgedest, mida kaasinimesed nii wäga hukka mõistsiwad. Kui wähe Anu oma tõotust täide suutis saata, selgus sellest, et Taawet naisemehena mitte ainult endist elu
