— 132 —
andele weel üks haru juurde: waesus hakkas majas wõimust wõtma, hoolimata peremehe tööosawusest ja perenaise kokkuhoidmisest, sest paar wilja- ja heina-ikaldust aitasiwad auku, mis Taaweti kõrtsilõbud majapidamisesse kiskusiwad, wiimastel aastatel suurendada, misjuurde weel tuli, et mõisas Lõhmuse Taaweti kui „plekilise“ peremehe peale ikka enam kõõrdi hakati waatama. Anu oli kindlamini kui mõni muu Jumala imetegemise sisse hakanud uskuma, ja see usk tegi õrna, pehme ja ara loomuga naisterahwa tragiks, wahwaks ja wisaks wõitlejaks, kui ta ka mitte oma wanemate sarnaseks waljuks sundijaks ja wägiwaldlaseks ei saanud, milleks tal isa sõge, rumalusega ühendatud fanatline kangus puudus.
Lõhmuse noorik algas misjonitööd oma kojas tasa ja targu, iseenesest peale hakates. Ta heitis helkiwad ihuehted ja wärwilised riided tasahiljukesi, ilma kellegi tähelepanemist äratamata, kõrwale, läks esimest korda üksina palmitsemata juukstega kirikusse ja hakkas õhtutel ning pühapäewadel neile, kes teda tahtsiwad kuulata, piiblist ja lauluraamatust ette lugema. Sealiha ärakaotamine majast ei seisnud tema wõimupiirides, seepärast ei teinud ta esiotsa muud, kui jättis niisuguse liha, kui see lauale tuli, ise puutumata ning tuletas peremehele kui ka teenijatele wagasel wiisil Jumala sellekohast keeldu meelde. Ka ei puutunud ta omawoliliselt ei oma mehe ega teenijate wärwilistesse ihukatetesse, nagu tema wanemad Kiisal, waid püidis ühe kui teise hinge sisse õrnalt manitsewa, nagu paitawa ja meelitawa sõnaga tungida. Ta oli kannatlik ja salliw ja arwas ainult nõnda eesmärgile jõudwat, sest tal oli wägew wastane majas, kelle waimline jõud tema omast üle ulatas.
Anu usulised püided, nii kaugele-minewateks kui nad Maltsweti mõju all ka muutusiwad, ei leidnud Taaweti poolt imelikul wiisil mingit tõsisemat takistust, weel wähem waenulikku wastupanekut. See mees, kes ennast oma ilmalapse-arwamistes kõigutada ei lasknud, kes põlwenikutajaid ja palwepobisejaid naeris ja õrretada armastas, wõis sellest hoolimata, ja ilma et ta seda ise oleks teadnud, usulise salliwuse poolest kõigile neile eeskujuks olla, kes Kristuse õpe-
