— 17 —
„Mölder ikke! Tihane puhub jälle!“ hüidis keegi kõrtsiliste seast, et kõrtsmikku õrretada. „Maltswet oli Einmannis möldriks, Koigis möldriks, Karkuses möldriks ja kõige wiimaks Tallinnas möldri abiliseks. Kui õigust tahad reakida, Joan, siis ütle, et Maltswet põline waga mölder on, mitte sinusugune patune kõrtsmik.“
„Nii palju tead sina ka ilma elust ja suurtest meestest!“ wastas Tihane kaastundliku pilkamisega. „Kuule, Kassi Mats, kui sa Maltsweti elulugu tahad teada soada, siis tule ikke wa Tihase juure kooli. Tihane pole Maltsweti Juhaniga mitte üksi tosin korda täkkusi wahetand ja ühest kortlist liiku rüiband, waid on temaga ka ühe walla mees ja tema kauaaegne hea tuttaw. Küll sa näed, kui siia tuleb, kas ta wana Tihase juure sisse astumata jätab!“
„Ei näita sinusugusele wiinawesistajale nägugi — pane tähele!“ tännitas Kassi Mats naerdes edasi. „Maltswet jo wiina ei joo.“
„Ei joo wiina?“ imestas Kriuka Mihkel, kellel juba warju peas oli, „mis saks siis tema on?“
„Joogu wõi ärgu joogu — igatahes on ta endine kõrtsmik, kes niikaua inimeste ihu eest hoolt kandis, kuni ta nende hinge eest hakkas muretsema. Ja nõnna teen mina kord koa. Sest mul on teie hinge-hädast niisama hale meel, nagu mul teie lihalikud tarwidused südame peal seisawad.“
„Meie kopikad koa!“ naeris Mats. „Aga kas sa tahad siis öelda, et Maltswet mölder põle old?“
„Muidugi on old, aga kas mölder matti ei wõta?“
„Ühesugused inimese-kröönijad mõlemad!“ ohkas Tiitsu Madis nurgast ja sirtsas kaugele üle toa pruuni suutubakawirtsa.
„Maltswet on niisama hästi kohapidaja ja mölder kui kõrtsmik old,“ kõneles Tihane edasi, ilma Madise haawawat ohkamist ja sülgamist tähele panemata. „Aga kaugelt tähtsam kui teised ametid oli tema elu kohta kõrtsmiku-seisus, sest kui Maltswet kõrtsmikuks põleks old, põleks ta ilmasgi palwemeheks soand… Oodake, ma reagin Teile ära, kuda kõik oli ja tuli… Meie oleme mõlemad Norra wallas, Koeru
