— 210 —
tapja käest: Miks sa inimese ära tapsid? Wastab: Waenu pärast, wõi äkilise wiha pärast, wõi rööwimise pärast, wõi joonud peaga… Ja küsi lukumurdja käest: Miks sa wargil käisid? Wastab: Häda ajas, wõi himu ajas. Ja lits ütleb: Ei jõund kiusatusele wasta panna — liha oli nõder. Ja joomaril niisama wastus walmis: Wiin mekib mulle — ei soa himust wõitu… Ja kõik teawad, et usk seda keelab —“
„Aga ei hooli sest!“ hüidis Maltswet wahele. „Need on jo just need wedelad, kellel kindlat, tugewat usku ei ole!“
„No, aga kust see wedelus neile siis tuleb? Ega nad seda ise pole teind. Eks wedelus ole loodud nagu tugewusgi. Mis nad wõiwad parata, et nad wedeluse pärast tugewasti ei jäksa uskuda!… Ja wedeluse ja nõdruse pärast teewad koa paha. Kui tugewad oleksid, ei läheks tükka tegema, mis pärast kahatsewad, wõi parandaksid meelt ja pööraksid ümber…“
„Nad ei taha!“
„Tahaksid küll. Eks sa kuuld, kuda Taawet tahaks korrapäralist elu elada, ja kuda tal kahju on, aga ei jäksa.“
„Ja siisgi parandawad paljud meelt ja pöörawad ümber, kui õige usk Issanda sisse nende sees on ärganud! Seda oleme jo nii küllalt näinud ja näeme praegu ühtepuhku.“
„No, neil on siis niipalju ometi jäksi. Neil, kes ei pööra, ei ole. Wõi neil põle muidu wõimalik.“
„Miks mitte?“
„Ütleme: wabadik elab waesuses. Nälg waruks. Läheb ja warastab mõisa-aidast wilja. Kahatseb. Wõtab nõuks, mitte enam wargile minna. Teenib Jumalat. Aga waesus jääb waesuseks, nälg näljaks. Ja nälg on kibe. Läheb ja warastab uuesti… Kas tal wõimalik oli meelt parandada?“
„Oli.“
„Siis oleks nälga surnd.“
„Parem nälga surra, kui waras olla ja põrgusse minna!“
„No, aga inimene nälga ei sure. Ei sure mina, ei sure sina. Suuga wõib surra, ihuga mitte… Aga kas tead, kuda wargast aus mees oleks soand? Ilma suremiseta?“
