— 222 —
tegi seda siin ja mujal weel mitmel puhul, kuni ta Järwamaalt ära läks.
Kirikutes oli ta tagasihoidlikum. Räägitakse siisgi, et ta õpetajale mitu korda „alt wastu annud“, kui arwanud, et jutlustaja kirjast kõrwale kaldub. Hüidnud kohe täie healega keset jutlust: „See pole tõsi! Piiblis seisab teisiti!“
Seesugune lugu juhtus ühel pühapäewal Ambla kirikus.
Kirikuõpetaja Paulsen oli mees, kes ajalikku elu wõimalikult maiasti püidis maitsta, senikaua kui igawest käes ei olnud, mis tükis ta oma ametiwendadest just mitte palju lahku ei läinud. Ta ei söönud ega joonud mitte ainult hästi, waid tundis ka sellest soost ohtrasti lõbu, ilma kelleta hea ei ole elada, ja mitte asjata ei peetud teda kihelkonnas wäga paljude laste isaks, ning seda mitte ainult waimulikus wõi heategelises mõttes.
Wõib olla, et kirikherra Paulsen kodus hästi-walmistatud pruukosti oli maitsnud, sest ta tõi jumalateenistusele kaunis laiarinnalise meeletuju kaasa ja laskis jutluse sisse elurõemsa lause libiseda, et mitte see patt ei wõi olla, mis inimese suust sisse läheb, waid ainult see, mis sealt wälja tuleb.
Maltswet kuuleb seda, tunneb oma kainuse- ja kasinuseõpetuse kriimustatud olewat ja hüiab koguduse seast, nii et seda kiriku wiimase nurgani kuuldakse:
„Mees, ära õpeta ristirahwale lihahimusid! Kas sa ei tea, et see pühakirjas (seal ja seal kohas) selge sõnaga on keelatud!“
Üleüldine kahin kirikus. Kõigi pead pöörduwad hulljulge mehe poole, kes kirikherrale, ja pealegi kirikus keset jutlust, wastu südandab rääkida, teda õpetades ja noomides!
Õpetaja Paulsen peatab, otsib silmadega segajat, tunneb Maltsweti, kellega ta usuasjus juba paar korda kihwapidi koos on olnud, ära, ja tal on nõrkus ja ettewaatmatus, temale kantslist awalikult wastata, temaga waidlusesse minna…
Üks toob oma, teine oma piiblikohad ette. Kogudus kuulab põnewusega pealt. Ilmalapsed hirwitawad, usklikud ei tea, kumbale õigust anda. Et wastane alla ei anna, püiab
