8.
Selle aja sees, kui Järwamaa prohwet raudus usukannatajana wiimast korda Kugli külas wiibinud, oli seal mõndagi tähelepanemisewäärilist sündinud.
Kõige pealt käis toonekurg Kiisa Alt-saunas jälle kord külaliseks.
Wiiu lootus, et taewataat temale ta kindla usu pärast Maltsweti sisse wähegi puhkust annab, waese wabadikunaise peale woolawale sigiduse-õnnistusele paariks aastaksgi tõket teeb, ei läinud täide. Küll ta oli selle eest palunud, küll ta oli oma wanameest waritsenud, et see piibu ja wiinaga Jumala meelepaha ei ärataks — asjata. Paar nädalat enne jõuluid, kõige kibedamal kedruse-ajal, kus mõisa ja perenaise linu ja takku kogu saun täis oli, pidi Wiiu töö seisma jätma ja temale nii tuttawa haiguse sunnil sängi pugema. Ja nüid tuli ilmsiks, kui wähe uus usk teda aidanud, kui wähe taewane isa ta palweid tähele pannud. Talle kingiti ühe wäntsiku asemel kaks korraga! Waewalt oli ühe oo-ää kuuldawaks saanud, kui teine sellesama rahwuswahelise hüidega isa ja ema teretas, muudkui weidi madalama healega. Sest see oli poiss, esimene aga tüdruk. Ja siis paniwad mõlemad oma torud hüidma — poiss wiha pärast, sest et tüdruk temast teel ette tükkinud; tüdruk sellepärast, et ahne poiss tema eest sellegi toidunatukese nahka pani, mis ema ahtras, närtsinud rinnas weel leidus.
