— 276 —
kohtunikkude witsade ja wemmaldega tutwust teinud. Niisama wähe oli õelal, torm-uhkel junkrul peremeeste ja popside seas sõpru, iseäranis nüid, kus wallas palju „maltswettisid“ leidus, kes teda mitte ainult kui walju mõisa-sundijat ei sallinud, waid ka kui oma usu wihast waenlast wihkasiwad.
Nõnda jäi kõik otsimine ja nuuskimine peksjate järele, kõik usutamine ja pitsitamine töörahwa ja talupoegade seas asjataks, ning wiimased naersiwad endile parastades pihku. Tagajärjeta jäi ühtlasi ka otsimine ja uurimine aida-warguse järgi. Mõlemad kuritööd arwati kord ühendusesse, kord lahutati nad kaheks kogemata ühe aja peale juhtunud tegudeks. Miks ei wõinud needsamad mehed öösel aidas käinud olla, kes õhtul kuusikus junkrut peksnud? Niisama hästi wõisiwad aga ühed junkrut peksta, teised aidas käia — kas teineteise teades wõi mitte. Igatahes ei toonud aga wabadikusaunade ja taluperede läbiotsimine, mida mõisapolitsei wallapolitsei abil wäga laialiselt ja põhjalikult toimetas, warastatud kraamist ei naha-äärekest ega tangu-terakest ilmsile, ja nõnda jäi üks kui teine asi wiimaks soiku.
Seal sündis korraga midagi ootamatat.
Kewade poolt talwe 1859 kippus Kugli küla elanikkudele ja nende loomadele nälg kallale. Kibe toidupuudus oli siin küll iga-kewadene harilik nähtus, aga nii suureks ei kaswanud häda mitte alati nagu tänawu, mille juures peaaegu täieline wilja-ikaldus eelaastal süidi oli.
Juba nääri-kuu lõpul elasiwad inimesed aina weest ja leiwast, loomad mädanenud ja sammaldanud katuse-õlgedest. Magasi-ait oli tühi, nii et hiiredgi nälga kannatasiwad. Ehk mis leib seegi oli, mida inimesed sõiwad! Puhas leib oli üleüldse tundmata; seda ei saanud jõukamgi talupoeg headelgi wilja-aastatel hamba alla. Wiljale pandi nii rohkesti peeneid haganaid hulka, et möldril weski-lael pikk udja käes oli, millega ta haganatega segatud wiljaprahti kolust alla torkis. Leib sai must nagu wärske turwas wõi werekäkk, ja oli nii rabe, et pätsid labida peal, kui neid ahju lükati, ära lagunesiwad ja tüki-kaupa üle ääre maha pude-
