— 280 —
„Aga kust peab siis tarbepuud soama —“ kogeles ta, sõna pooleli jättes.
„Seep see on — kust peab soama!“ hakkas waras kähisewalt naerma, kuna wänge wiina-lõhn naisele näosse lõi. „Kust peab soama, kui kõik mõisa oma on? Taewast ei anta, moa pealt põle wõtta — mis muud kui warasta! Sellest jo jutt ongi! Sina aga ära tee rumalat wahet ja ää ütle: Seda wõid warastada, seda ei wõi mitte warastada. Kui juba warastad, siis warasta kõik, mis sul tarwis on!…“
„Aga mitte aidast luku tagant! Seda nuhtleb Jumal!“
Taawet asus naise õladest kinni ja raputas teda.
„Wõta ometi mõistus pähe ja pea aru, mis sa räägid! Sul oli jo wanast nii terane pea, — ega need palwenarrid sul siis weel wiimast arukibet maha ole materdand! Woata, mina olen lällis, aga ei aja niisukest pudru suust, nagu sina kaine peaga… Kui Jumal wargust nuhtleb, siis nuhtleb ta iga wargust, ja kui ta, hea mees, warastada lubab, siis lubab ta kõik warastada. Ja ta lubab warastada!“
„Taawet!“
„Ta lubab warastada!“ kordas Taawet hambaid kiristades. „Kui ta mitte warastada ei lubaks, siis annaks ta inimesele nii palju, kui elamiseks tarwis läheb, aga kas ta annab? Ei. Ta laseb ühtesi külla otsas istuda, teisi näljakäppa imeda, ja tuleb ja toob nälgijatele peale kauba weel wiljaikalduse!… Jumal lubab warastada, sest ega muidu kõik warastaks — kõik, naine! Wõi kas saksad ei warasta? Kust nad kõik on soand, mis neil on? Meie käest. Meie käest on nad oma rikkuse warastand, ei, rööwind, ja meid rööwiwad nad igapäew weel. Nemad riisuwad meilt palju, meie nööpame neilt wähe. Kõik on wargad, wõi wargaid põle olemasgi. Kõik wõtawad, kust soawad, ja Lõhmuse Taawet wõtab koa, kust soab.“
Anu hoidis ristis käsa kramplikult suu ees, kuna ta suured silmad pärani, haigutawalt, mõistmatalt seda inimest oma raami wahele püidsiwad mahutada, kes oma patu-uhkuses
