— 298 —
„Ja kui wälja soad, siis pistad kohe metsa… Miks sa’s nooremate hulka ei lähe?“
„Sinna ma ei tohi. Warsti on käsk järel: Tule ilmalaste seast ära, muidu —“
„Hakka wasta!“
„Hakkan wahel wasta koa. Aga kui kaua sa seda noomimist siis jõuad kuulata! Sind torgitakse nagu nõeltega hommikust õhtani. Muud kui anna jälle alla… Metsas aga, Aadu, metsas oled prii nagu lind. Metsas jookse niikaua, kui lõõtsutades maha kukud. Metsas ei saa sind üksgi keelaja kätte.“
„Kas tead, Elts, sul kuluks õige mehele minna!“
Neiu noortest liigetest käis äkiline tuksatus läbi, nagu oleks neid mees puutunud, ja weri tsuskas tal palawalt ja punawalt põske. Ta paisuwad huuled liikusiwad, ei ütelnud aga midagi. Ta pigistas silmad kinni ja pööras näo põletawa päikese poole.
„Sul kuluks mehele minna, siis peaseksid kloostrist wõi wangikojast, kus sa windud, kord wälja… Tõepoolest, Elts.“
„Aga kellele minna?“ Elts lõi silmad jälle lahti, ja nende niiske sära sees ujus ahastus. „Isa ja ema mind muule ei anna kui mõne maltswetile — seda on nad Jumalale wandund ja mulle kinnitand, — keegi teine ei tohi Kiisa läwe üle jalga tõsta… parem aga juba kaksi-jalu põrgusse!“
„No ei tea, kui keegi aus ja tubli ja rikas ilmalaps tuleks, kelle sa ise wõtaksid wasta?… Eks nurumine aitaks koa…“
Elts raputas pead.
„Ennem sulab kiwi pehmeks, kui need järele annawad… Sa ei tea neid, sa ei puudu nendega igapäe kokku… Nad põle enam inimesed, nad on nagu kurjast waimust waewatud. Neile kas reagi midagi wõi ära reagi — kõik on nagu seinale. Neil põle ilmas muud midagi, kui nende hull usk. Ei liiguta neid nutt ega palumine… Ma arwan, nad wõiksid mind rahulise südamega orgi ots’
