— 317 —
Wikerpuuri nirgi silmad waatasiwad mõttes maha. Ta suu ümber tuksus midagi, ta näo üle roomas midagi kramplikult wärisewat.
„Wõeralemoale? lähed küll wõeralemoale… Ja kes teab, kuda su käsi seal käibgi… Ehk näed, et pihtide wahelt tangide wahele läksid —“
„Wõi see mu oma minemine oli,“ püidis Elts tasahiljukesti wahele heita, ta jättis sõna punastades pooleli.
Aadu kulm oli kortsu läinud; ta wäristas kergesti pead ja tegi käega nagu keelawa liigutuse.
„Olgu kuda on, ja tulgu mis tuleb —“ ta lõi silmad äkitselt laia ja sügawa waatega tütarlapse näo peale — „aga ja seda tulin sulle just ütlemagi — kui sul kord head nõu tarwis läheb, ää siis Aadust mööda mine! Wõid julge olla, et sul sõbraga tegemist on.“ Ja ilma teise wastust ära ootamata, pigistas ta Else kätt ja lisas naeratamisega, mis nagu märja sees ujus, juurde: „Mine aga siis nüid peale, — wiimaks jääd weel hiljaks ja saad uute leiwawanemate käest tapelda!“
Else meelest oli, kui peaks ta temale nende sõnade peale midagi ütlema, midagi wäärilist, midagi tänulist pakutud sõpruse, midagi usalduslist kingitud usalduse eest. Aga ta ei saanud midagi kõlbawat, sündsat suust. Mis talle meelde tuli, oli nii tühjake ja lapselik. Tal oli tundmus, kui lasuks tema peal mingi sellest wäikesest wigasest mehikesest tulew wajutis, mis teda wabalt ja julgelt ja ladusalt ei lubanud mõtelda ega suud tarwitada. Ta ei mõistnud siis muud teha, kui weel weidikene peatada, oma jalaotsa peale maha waadata ja köhatada.
„Na, Jumalaga siis,“ pidi ta wiimaks ütlema, leidis aga ka sellest sõnast midagi wäga labast, mispärast ta temale waikides ainult käe wastu sirutas, seda teist korda pigistada laskis ja siis ruttu üles tolmuse tee poole pööras.
Näis korraks, nagu tahaks Aadu teda saatma minna; aga et ta nii wäga tõttama hakkas, siis istus Wikerpuur
