— 31 —
„Wist põle sind ennast weel hoolekandjate pinki tõstetud, et Maltswetile õiguse annad,“ tähendas Tiitsu Madis.
„Selle au järele põle mina millagi ahnitsend,“ wastas Tongi wanamees pisut terawama tooniga. „Ma käin küll palwerahwa seas ja kuulan palwemajades nende lugemist, aga ise hoolekandjaks ja ettelugejaks soada, seda põle ma püind, ja et ma ei waleta, wõite sellest näha, et ma wennaste koguduse päris liigegi põle.“
„Sind põle wist wasta wõetud!“ hüidis Tiku Toomas. „Kukkusid liisus läbi nagu mõni muugi. Ega möldri nimi üksi aita, peab koa ikke wa nodi olema!“
„Koa see põle õige,“ kostis Tongi mölder kaswawa äritusega. „Ma põle ennast liikmeks pakkundgi, ei wõind siis liisu alla minnagi. Mina olen inimene, kes Jumala püha sõna igalt poolt wastu wõtab, kust teda pakutakse, ja kes wagusi kõrwast kuulab, kuda üks ja teine seda kuulutab. Ma tahan tõe põhja kätte soada, sellepärast otsin ja uurin ma seda, kus aga wõin.“
„Ja see tõe põhi on nüid Maltsweti pihus?“ küsis Lõhmuse Taawet, kes waheajal toobi õlut wälja tellinud.
„Seda ma ei tea weel,“ kostis Jaak. „Ma kuulan alles ja panen tähele. Kui ma Maltswetile õigust andsin, siis ütlesin seda üksi tema riiu kohta meie kihelkonna wennaste koguduse peamehega.“
„Kuda see riid siis õieti oli?“ küsis Kassi Mats. „Ma olen sest koa kuuld, aga nii enam undamisi.“
„Lugu hakkas nõnna, armsad sõbrad. Juhan Leinbärk ja Aniste Thomson olid nooremalt head kaubasõbrad ja ühe ameti mehed koa — möldrid mõlemad. Keegi nimetas siin juba, et Leinbärk Thomsoni käest kord weski ostis ja Koiki wedas. Wõib olla, et koa üksteisele hobuseid müisid, ja linnas ja loatadel ja Kukeweres, kui Leinbärk juba kõrtsmik oli, tihti pealegi kokku said, niisama pühapäewiti Madise wõi Ambla kiriku juures. Koa muid sõpru oli Leinbärgil wennaste koguduse hulgas. Minu teada põle ta aga ise mitte selle koguduse liige old, ja nii ei wõidud teda sealt koa mitte wälja wisata… Kui nüid Maltswet Tal-
